| Roosteitk |
| | le vete, ìle kìlmav€reluste
le maa, ìle vererooste
le taeva, ìle laanehììdest
le tule, hirmust enda ees
Hingepeegel, valgus l€bi rinna
P€iksekahkjus su v€rvim€ngu s€ras
Tuhat aastat kalkusega sur'tud
Sånu vormi såna enda p€rast
M€damaigulised silmad
Laukahångul naerusuu
Lihtatuumast naha pinnal' vale
Tormiendest kalbe hinguspale
le vete maa, mis ahnelt neelab
Tåde v€ljast, mitte seest
le taeva tuli tukis håågub
Tasahilju peletab silmilt eest
Hirmu enda ees
Piisakaupa ìles mullapinnast
Vabad meelelt, vabad sisevimmast
Murukamar ìlekohut k€tkeb
P€rlipiisku, langend p€rleid taga itkeb
Roosteitkul!
|
| |